Metsatöll - Äio lyrics
 |
Tracks 02. Kui Rebeneb Taevas
03. Tuletalgud 04. Vaid Vaprust 05. Äio 06. Vihatõbine 07. Kuni Pole Kodus, Olen Kaugel Teel 08. Vägi Ja Võim 09. Minu Kodu 10. Nüüd Tulge, Mu Kaimud 11. Roju 12. Kabelimatsid 13. Verijää 14. Jõud 02. Kui Rebeneb Taevas
Püsige kindlad, mu õed ja mu vennad
Kui taevas ka raskena laskub Muserdus vaaniva uduna embab Õed-vennad, pidage vastu Püsige vaprad, mu õed ja mu vennad Raudsaabas kui rusudeks astub Tallab ja räsib ja rõhub see maad Õed-vennad, pidage vastu Püsige kanged, mu õed ja mu vennad Kui marupilv rahega kastnud Põllud, jääteradest hävinud nad Õed-vennad, pidage vastu Püsige terved, mu õed ja mu vennad Kui ümber kõik vinduvad katkus Ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad Õed-vennad, pidage vastu Kui rebeneb taevas ja lõheneb maa õlg-õlale naaldudes seista veel saab Kui rebeneb taevas ja lõheneb maa Me suurena tuleme taas Püsige rõõmsad, mu õed ja mu vennad Kord vimm tormi-iili sees lahtub Ja õitsevad taas kord kõik külad ja linnad Õed-vennad, pidage vastu Püsige lahked, mu õed ja mu vennad Et kirbetand sapiaur lahkuks Ja tagasi tulla ei mõistakski sinna Õed-vennad, pidage vastu 03. Tuletalgud
Õlgadel kosub, jõuetut rusub
Turjale kasvanud koorem Vaibuval sammul, raugeval rammul Astuda edasipoole Enne kui hääbub, sapiseks määrdub Vaim, varem vahe kui piik Leida see säde, mis sütitab väge Valmis saab tuleriit Veri tardub Surma valgus Uue algus Tuletalgud Mõõt tulemäena täis saanud väega Lahvatab leekivaks müüriks Lõõmava käega pöörab ja väänab Tahtmise tõeliseks tüürib Praksudes pureb, mis hamba all mure Ja neelab, mis neelata sobib Kirglikult suudleb, heidab siis tuulde Mõtte, mis sündinud sooviks Taagarõhust lahti rebi Sülga välja surnud veri Tuhaks pudenevad halud Tuletalgud Värinal vajub, sisiseb sajus Tuhatomp krampides tantsib Katkestab juure, püüdnud on tuule Suitsujälg pilvesse rammib Meeled on virged, selgki on sirge Hing varmalt edasi astub Tee peale kaasa vaevaks ta haarab Koorem taas turjale laskub 04. Vaid Vaprust
Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind
Täis terashalli väge on iga mehe hing Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea Ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea Kui veripunast koitu neelab meremehe silm Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor Siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann Ent kui tarvis, haarab tera iga rusik', raevus ramm Kui veripunast koitu neelab meremehe silm Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm Vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm On meresoolast vettind' minu tuulest paakund kuub On tormilained räsind', tüügashabe mõõtmas tuult Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast On igamehe mõtted kus meremehe kast - üks peotäis mulda oma koduaia alt Vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt Kui veripunast koitu neelab meremehe silm Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm Vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm Vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm 05. Äio
Palun sind, anun sind, päästa mind
Kurbus mind, viha mind, äestab mind Kaotasin kallima enda seest Viha vaid alles jäi südames Pole mul enam vaja midagi Süütan ümber kõik metsad ma põlema Seepärast sind, surmavend, palungi Enne palve kui muutub vihaks taas Lohuta, kaisuta, uinuta Ära mind ärata, palun ma Tema, kes kalleim mul, võta ta Pane mul sülle ta Et kohtuks me taas 06. Vihatõbine
Sul on mustast marjast silmad
Sookailust soolesida Huulheinast huulesida Surmaputkest sülgesida Verd Liha Murrab Viha Sul on koolnu aurust hingus Mädapaisest kasvand rindu Vereurmast maksamahlu Pöörirohust vihavahtu Sul on mürgist vindund meeled Sapitõru sõnaks keelel Täiskuutõvest hoolimatus Leselehest lootusetus 07. Kuni Pole Kodus, Olen Kaugel Teel
Nii on süda merehundil
Kui on meri soolane Raudraske elu sunnil Mul veri soontes keeb Hei-jah, kolm miili veel Hoia purje, raudne mees Hei-jah, kolm miili veel Kuni pole kodus, olen kaugel teel Nii Põhjamere pinnal Sa unud kõik mis sees Ja oma urmel rinnal Tead seda, mis veel ees Hei-jah, kaks miili veel Kaugel kallas, raudne meel Hei-jah, kaks miili veel, Kuni pole kodus, olen kaugel teel Su silmis hägus haju Rraudhingne meremees Ning tead, kui jõuad koju On pikem tee veel ees Hei-jah, üks miil veel Hoia purje, raudne meel Hei-jah, üks miil veel, Kuni pole kodus, olen kaugel teel Kuni pole kodus, olen kaugel teel 08. Vägi Ja Võim
Aegu tuhat tagasi ohvrikivide aal
Mets see oli üüratu ja valitses maad Ta kõiksus oli piiritu ja meie silmis tuli Ta võim, see oli võitmatu, ja kasvas vägi Kõik olid meist kuulnud Kuid harva meid näind Meist laule oli lauldud Va hall, see metsahõim Meite käes on vägi ja võim Sepp see tagus külas mõõka, rassis koiduni Tõstis tera taevasse, ja kandus vägi Tagus tulist edasi ja jõud see aina keris Uhkelt sõnas, et ses voolab hundi veri Teadsime, keda hoida Ja nemad hoidsid meid Koos oli meis väge Koos oli meil võim 09. Minu Kodu
Pikki radu tallates, kui venimas on aeg
Imbub nukrus naha alla, ootust südamesse kallab Klompi püüad neelata, kuid püsivaks jääb vaev Igatsuse väädi juured kasvanud on liiga suureks Kaotanud kui oled hinge, tead, kust leiad selle Hingetuna ilmavallas püsimiseks napib malda Koht kus suureks sirgunud on sinu õed ja velled Või ka ise loonud asu, lihtsalt olla Hoomates, kui kaduv on kõik, lihas jakski raugeb ühes suunas suudad astu, isegi kui vool on vastu Mõttes oled ligidal, kui ise oled kaugel Surmüksindusest kisub välja, ootus lootust toidab näljas Tagasi siis leiad tee, et kosutust saaks vaim Tummist tunnet rinna sisse, jõudu juurde jaksamisse Toimetada ilmas ringi, rammust saanud kaim Ja meelerahu kodumõttes kaasas kannad Kus on minu kodu, seal on minu süda Kus on minu kodu, seal on minu hing Kui meelel on paik, kus olla vaid sooviks Ja miski sind ootamas vaid Kohale jõuda kindlasti proovi Või kodutuks jääbki su vaim 10. Nüüd Tulge, Mu Kaimud
Nüüd tulge, mu kaimud, veel enne kui öö
Ja lõpule viidud taas ränk päevatöö Kui kondid on kanged, vaev liigeseid sööb Siis pehmeks saab turja kui kask tantsu lööb Nüüd tulge, mu kaimud, siin mõdu saab juua Ja purunend viisu võib tuleroaks tuua Siin vaimu saab värskeks kui osata olla Ja päevatöö järgmine kergem võib tulla Nüüd tulge, mu kaimud, siin laulu võib lüüa Ja suitsutet kala ka pärast saab süüa Kui mõnikord juhtub susijalast on vesi Siis uni saab magus kui murakames 11. Roju
Naisekene kallikene
Sul on roju jõudnud koju Väsinud ja näljane Käsk on täita kõik mis palub Meelita ja võrguta Erksaks saaks siis tema meel Seda tegemata ei saa Tema teab ta on ju mees Hei-hei naised nüüd, kõlab meeste sõjahüüd Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul Silma vaata talle nii Anna hing ja tõsta kihu Naudingu mis taevani Ulatub kui annad ihu Kalla õlut, rebi liha Tahab rasket armastust Edenedes kasvab iha Põrutab et maa on must Naisekene kallikene Mehe poole vaata üllalt See metslane on näljane Ja tal ei pruugi saada küllalt 12. Kabelimatsid
Kivi kivile kõmatas
Viha vaia ta virutas Müüri murdu ta murendas Raiu raiska ta ribadeks Rebi maha müüri murdu Kuradi kivine kirstu Müürid seisavad vaikides tuimalt Ega austust ei avalda seinad Pühapaigale rajatud julmalt Iga kivi on õhkamas leina Veel kiiskamas tummalt kolm ava Kuhu peadpidi müüri said maetud Mehepojad, kes öösiti sala Lõhkusid seinad, mis kurjast said laetud Müürid maha, üks-kaks-kolm Selja taha jääb vaid tolm Siis kui kuu on kasvanud priskeks Ja tal julgust on pimedust lüüa üks hing rahu otsides viskleb Teine seinasid kraapida püüab Kolmas ahelaid kolistab aplalt Ja kui vahel ka aega jääb üle Kive katuselt sikutab vapralt Klaase seal kriipides katkestab küüned Aina edasi kisklevad pinged Aastast aastasse rahutus tüürib Alles asu siis annavad hinged Kui kord lõplikult langevad müürid 13. Verijää
Piikide lainesse sukeldun hooga
Tahe on kindel ja meeltesse voogab Kallima silmapaar taamale uhtub Suudluse maitse mu huulte pealt kustub Vereaur hoomatav pruunistab õhu Ratsu veel viseldes teed ette lõhub Vihajõud raudsena liigutust suunab Ihu vaid vahetuid käskusid kuulab Piikide laine mu pea kohal sulgub Valu veel pole ja püsib ka julgus Käsi ei tõuse, kui tahtmine käsib Vereta tugevaim lihaski väsib Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik Sama külm ja kartmatu on ka minu pilk Ustaval ratsul piikide vastu põrutand Mälestus minust kangastub jää peal verena Tunded kõik hääbuvad, lahtuvad mõtted Valu on kadunud, rahutus lõpeb Kõrvus veel lõputut vaikust on tunda Vaikides vaibun ma kodumaa mulda Suudluse maitse taas pesa teeb suule Kauguses terendab silmapaar ruuge Rahustav mõte ei tundugi sõge - Küll kohtan neid kunagi teisel pool jõge 14. Jõud
Hall on taevas, ootamas käsku
Käsku, milles tärkab lahinguraev Saadetakse kui soed sõjale vastu Peale pressib põhjamaapoeg Ema, vasta mul õiguse pärast Kas ikka õigesti ma teen Iga vaenlane, kes maitseb mu terast On kellegi isa, vend või mees Kuid Käsk on antud ja jõud meis kasvab võitmatuks Mässame kui marutormid hoos Lahinguraev, mis murrab kui raju Saab võiduks ning tagasi meid toob Enam ei peata meid mitte miski Kindlamaks saab ühine samm Ühtne on laul ja selle viiski Kõlab kõvemalt kui kõueramm Isa, luban, et suudan olla kange Kuid kas oled uhke ka siis Kui esimesena lahingus ma langen Ja tuul mu hinge minema viib See on see jõud, mis kasvab meis võitmatuks Mässame kui marutormid hoos Lahinguraev, mis murrab kui raju Saab võiduks ning tagasi meid toob Rusikad raudselt ümber mõõga pideme Endast annab iga mees Ka temalt tuleb jõud kes meie kõrval langeb Vankumatu jaks on meie sees |