Äikesepilvede all kõuemürina taustal
kostis võimas lahinguhääl.
Maapind verest imbund juba kaugel laukal-
need me esiisad veresulased.
Nad võitlesid me maa ja kodude eest,
et saaks puhtaks vale usu hing;
nii nad läksid kuis mitu tuhat meest,
ei surma kartnud nende hundirind!

Vikatitest tehtud mõõgad,
veel viimsest terasest sai taotud relv.

Nende hinged polnud loodud alla andma,
reeturlikkus sai julmalt tasutud.
Nemad ka manasid tuld ja tõrva taevast alla,
võõra usk selle kõrval kasutu.
Nii nad võitlesid; hambad ristis, mõõgad käes,
ei langenud põlvili vaenlase ees,
raiusid kuis näljas hundikari,
sest ühes hundi elab üheksa meest.

Tulnud võõrad, lihtsalt, et haridust meil anda,
kuid valede jumalate ees me omas veres põlvili
pidime orjaiket kandma.

Ei reeda me maad, ei vanemaid,
ei põlist usku, ei paganaid,
vaid hoiame iidseid hiite aegu,
ohvrikive ja kiviaedu.
Las elavad hiied, las elavad kivid,
las nad elada äikeses,
hoiame hunte, hoiame metsi-
nad osa meie veresulastest!

Tulge nüüd võitlema, me vili põleb!
Mõõgad käes, terasest, nõrgumas verest.

Terasest hinged, terasest mehed,
julgete huntide väed.
Hinges musta ja palju tööd,
rakused jalad ja rakused käed.

Üle vainude valendav aur,
vahulillede vahune voodi.
Igaühel on südame laul,
igaühel on see isemoodi.

Lähen karjateed, karukell käes-
kutsun hiliseid laule ma koju,
ja nad tulevad männikumäelt,
kõige viimane udus veel ujub.

Minu laule vist teavad siin kõik
udus ripuvad kellukakannud,
kuna kõik nad siit karjamaalt sõid.
Nüüd üks vallatu plehku on pannud!

Üle vainude valendav aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.

Üksi jäätud siia olen,
siin leinan saarepuu all ma.
Tume tusk minu hinges
on loonud mind mu metsaisandaks.

Mina olen metsahall,
vaarikaisand, metsaviha!

Ja kui see ongi kurbus minu hinges,
siis on see raev, mis ei muutu iial pisaraiks!

Mina olen metsahall,
vaarikaisand, metsaviha!

Seal metsas, mitte lähedal-
seal kus hundid uluvad,
seal hundid minu hingega,
seal mina oma hingega!
Hundid need on minu vennad,
hundid need on minu õed-
nendelt pärit mulle äng,
nendelt pärit mulle raev!

Nendelt tunud vereiha,
minus voolab nende viha!
Metsakurat sõi mu naise,
metsakurat sõi mu lapse!
Metsakuradiga silmitsi
olen olnud alati.
Temalt äprit mulle äng,
temalt pärit mulle raev.

Minus elab hundi raev!

Pimedaks nad tein'd mu päeva,
heledaks nad tein'd mu ööd.
Metsas susid kogunevad
ümber pakastunud täiskuu.
Tuuled näljaulged toovad,
vereiha musse koovad.
See on nendelt tulnud äng,
see on nendelt pärit raev!

Minus elab hundi raev!

Ei ole sõjas ema armastust,
ei ole isa abisatvad käed.
Ei ole neiu õrna puudutust,
vaid haljast mõõka hoiad käes.

Sõjahunt! Sõjahunt!

Ning oled sündind Taara pojaks-
hing mustem kui muld.
Lahingus sul kasvand hundi meeled,
silmis sõda, silmis viha, silmis kurjusetuld.

Sõjahunt! Sõjahunt!

Jälle kodust eemal,
kuulan tuulte uluvat häält.
Isa tagus mule mõõga,
mis teistest tugevad mu käes.

MA tõusen ja võtan oma mõõga,
ma tõusen ja ei anna alla!
Mu ees raugeb ka kõige
külmem põhjatuul.

Hällist hauani see mõõk mind viib;
ohvrikivide veres karastunud ta.
Omal maal see mõõk mu vööl;
pimestavalt ere läige on tal.

Kui ma tõusen ja võtan mõõga,
siis raugeb mu ees kõik maas!
Mu jumalad äikesest
mu peale vaatavad.

Hangusid me silmadesse,
hangusid me südamesse,
hangusid me hingedesse!

Ajasid meid roika otsa,
rebisid me liha lahti,
me veri tardus sinu peal!

Kurja hundi kuulutaja,
sõjasõna paisutaja,
haavatud ülluse võimustaja!

Kiskusid me rinna lahti,
tõrvakarva südame,
hangusid meil sisse seal!

Tõid meile viha!
Tõid meile verd!

Tõid meile vale tule,
ängistatud pimeduse,
vale nime, võõra vere!

Suurte tuulte keerises
kajavad me teraskarjed
läbi ülluse ja piinade.

Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad-
sind lõi lihtne sepamees.

Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.

Terast, mis hangund me hinge!

Päästsid me viha lahti,
lõppematu vihkamise,
hangusid me lihasse!

Raev, mis kostub siiani,
tardumatu meie veri,
hangusid me kätesse!

Aga ükskord algab aeg,
kus kõik pirrud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama!

Küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma!

Terast, mis hangund me hinge!

Tuld ja tõrva metsaviha.
Verd ja viha metsapeni.
Udu ja vingu metsaviha.
Verd sa sülga iidne susi.

Tappa, tappa, susi on tulnud õueelle!
Susi sa soad mu hinge välja!
Susi sul ussi süda sees!
Susi sa sügad mulle verd!

Tappa, tappa, kuri on tulnud õueelle!
Susi on tulnud õueelle!

Tappa, tappa, kuri on tulnud õueelle!
Susi sa soad mu hinge välja!
Hunt on tulnud õueelle!

Piinapõlvest piinatuile!
Orjapõlvest ohkajaile!
Kurjapõlvest kurnatuile!
Vaenupõlvest vaevatuile!

Surma kooti kodudesse.
Õnnelaste õuedelle.
Taaralaste taludesse.
Maaemä metsadesse.

Ennem ehin esämaada,
vahin kui võera võllassa,
täidan kui tühja tengelpunga,
kannan kui kerko koormaida.

Varem langen lahingussa,
veeretan kui võera veeringuida,
matan kui mured muldajehe,
unun kui mõisa mõnitused.

Ma mäletan sõda, mis röövis mu aated.
Ma mäletan sõda, mis tormina laastas mu maad.
Ma mäletan hiit, kus ohvrina lamas mu isa.
Ma mäletan hiit, kus voolas mu vendade veri.

Vaenuviha veeretades.
Tapamõõka taotelles.
Salaviha sepistelles.
Sõjaplaani sirgutelles.

Tõusid tuhast Taara pojad,
Vanemuise vahvad vennad,
Uku uhked sõjahundid,
raevust rasked raualapsed.

Uku hunte ohverdie,
Taarapoegi tapetie,
raualapsi rapitie,
vaenu vastu võideldie.

Kupja kanstid kukutie,
mõisamehi materdie,
parunide põletie,
timukaida tapetie.

Ma mäletan sõda, mis röövis mu aated.
Ma mäletan sõda, mis tormina laastas mu maad.
Ma mäletan hiit, kus ohvrina lamas mu isa.
Ma mäletan hiit, kus voolas mu vendade veri.

Ma mäletan sõda, mis röövis mu aated.
Ma mäletan sõda, mis tormina laastas mu maad.
Ma mäletan aega, mis röövis mu meele,
Ma mäletan aega, kui voolas vendade veri.

Esipõlve ennustused,
kadund põlve kannatused,
vanaisa-vanaema
mõisameeste mõnitused.

Mu maa on minu hiie koda.

Raud relviks, rahvas,
viha relva sisse raiuda!
Kõngegu saastas,
ronk raiskadele surma sajatab.

Vaen vereks, rahvas,
vimm liha sisse valada!
Ramm raevus kasvab,
tark toorestele pajatab.

Tõrvikud, mõõgad ja võidutsev raev me väes,
tõotus nõuab nüüd igat naist ja meest!
Tasuda on meil aastatesajad
ning jääda iseenesteks!

Piin tormiks, rahvas,
raju tõpraid murdma ajada!
Vaev südant laastas,
nüüd aeg on leina manada.

Äng õelaks, rahvas,
ja kalgiks muuta hingehääl!
Sool haava kasvas
ja kurjaks tegi kanged käed.

Tõrvikud, mõõgad ja võidutsev raev me väes,
tõotus nõuab nüüd igat naist ja meest!
Tasuda on meil aastatesajad
ning jääda iseenesteks!

Vannun vaid rauda, sest raud on me väes,
raud on meis endis ja rauas on hääl!
Vannun vaid rauda, sest raud on me käes,
rauas on jõud, mis võitmatuks jääb!

Saaremaal kaks kuulust venda,
kellest räägitakse mõnda-
noorem Leiger, vanem Tõllus,
kes ka vahest hullust möllas.

Leigrist vennal Hiiumaal
Tõll käis võõrsil igal aal.
Sammus läbi mereveesta -
Soela väin ei pea ju meesta.

Taskus õlut täis pool vaati,
lained käisid vasta kooti,
viiesüldne palk old kepiks
aga mitte käima-abiks.

Oli Tõll vast näljane -
pani liha tulele
ja kui leem ju vahtu lõi,
Tõllus Hiiust kapsid tõi.

Tõllu väga kartsivad
võerad maaletungijad -
põgenesid sedamaid
kui ta nime kuulda said.

Enne surma rääkind Tõllus,
Saare rahvast õpetanud -
matke mind mu rohuaeda.
kui teil sõda ehk muud vaeva,

hüüdke mind mu haua juures.
Siis ma tõusen kohe üles!
Tahan vaenlased kõik võita,
oma rammuga teid aita!

Kus mind susi kutsutie
Rabadesse rabatie
Metsadesse annetie
Küngastelle kisutie

Vanakurat sua tahtis
Metsadesse vaja vahti

Kus mu hinge puhutie
Mis mul külge pannetie
Kus mu hinge puhutie
Mis mul sisse pannetie

Pihlast vitsad saba-aksi
Tammepilpad jalgadeksi
Kivi sulle südameksi
Süted sulle silmadeksi

Hunt !
Hunt !
Hunt !
Hunt !

Kes lõi meele kurjaaksi
Kes lõi turja tigedaksi
Kes lõi silmad tuliseksi
Kihvad kõue kõva-aksi

Mees lõi meeele kurjaaksi
Naine turja tigedaksi
Töll lõi silmad tuliseksi
Taara kihvad kõva-aksi

Hunt !
Hunt !
Hunt !
Hunt !

Sada sülda surmatuult
Kümme küünart kalmukuult
Seitsme metsa emämaa
Seitsme metsa esämaa

Hunt !
Hunt !
Hunt !
Hunt !

Tuleme kui tuultepojad,
võitleme kui verevennad.
Raua rangust loitsvad tütred,
külmast kanged kivikalmed.

Täna lähme võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane.
Rauda tules turjastama,
verele ikestama!
Lahinguväljal näeme, raisk!

Soisest metsast on me maada
rauast sündind randmeida.
Susist sündind meele'eida,
kivist sündind südameida.

Lähme täna võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane.
Rauda tules turjastama,
verele ikestama!
Lahinguväljal näeme, raisk!

Loitma löönd me terasetuli,
terast mis hangund me hinge,
Sääl kokku metsavihased,
põhjatuulte pojad ja tütred!

Lähvad täna võitlemaie,
läbi hiite, läbi laante,
raudu tulle turjastama,
verele ikestama!
Lahinguväljal näeme, raisk!