Tuhandenäoga Saatanaleegina tõusen kõikjallaiuvast ajatust sügavikust
Nüüd süütult mängin oma lõputute valedega, armutult vaikin Kõige Tõega
Varju ja valguse unenäos lahkelt vabastan, oma magusa tulekeelega Neelan - orjastan
Su silmadesse pimestava välguna sähvatan, siiski kustun...kui vaikid koos Minuga...

Kristallselgelt Ükssarvikul ratsutan, hõbemõõk vööl, oma peremeest tunnistab
Kui põlev välk raiub ta teravalt, alati saatust üllatab
Põlev välk raiub teravalt, aukartuses Jõudu näed
(Me, ajatu generatsiooni sõdalased)
See on rõõm ja hirm, mis tõukab teele
Vasakul õlal, sõber surm, kaasas näeb kõike
Vaba hing, tõusnud varjust, ei oota mingit lootust
Silme ees vaid üks mõte, hetkest otsiv väljakutse
Väljaspool seadusi, ainus reegel, on põhjus-tagajärgede peegel
Ja ei muu kui Sina Ise, su ainus tõeline vaenlane
Oled üks varjupoolega ja hingejõud sinuga
Las päevavalgusel paista, et võitlusse siis astuda
Kartmatult, nii kaua, kui jõuad
Arukalt, nii kaua, kui võib
Võitle või põgene, võitle - või põgene

[lahingulaul]
Laialilaotunud lahingukeeris, piiritusuur kägistav Madukeha
Metsikus hirmus vaatan tõtt Ta silmades, pimestavat tundmatusehelki on näha
Ta sisisev saatuseirvitus mind ähvardab: "Tulise hingusega Maailma tuhaks muudan"
Austus, äng ja viha mul südames, Draakonmaoga surmavõitluses
Kirjeldamatu madupühamu läbin, seal puudub inimlikkuski vähim
Vaid salapära ihalus kui ohtliku ilu surma suudlus
Oleme kui orjad, ärkanud vangiorgu, pimedasse metsa, põrgukeeristes eksinud
Kuid iidsete Sõdalaste hinged meil sees, Verepuna-Maauss meid toidab
Meeletus vihas, raevus kasvame, pähemäärijatele näkku sülitame
Ebausus edasi roomame, sest madutarkusest me tuleme

Külmad jäised kurjad, varjud pimedusekehad
Kõlekeldritesse peitunud, hingenurkadesse tõrjutud
Unes unetu, ärkvel säratu, minevikutaagaga koormatud
Enese valesse, hirmu mähitud, surmaraskusest nõrkend
Miski nii jõuetu ta piinatud silmades
Kas see on valu ja tülgastus
Unes unetu, ärkvel säratu, orjaveri?
Enese valesse, hirmu mähitud, mu vangitorn?
Miski nii närune ta söestunud mõtetes
See vist argus ja teadmatus
Lange, lange siis vari mu kohale, üheks, läbi mu kivist südame
Sure, sure siis oma needuses, kui öökiusajad ümber voodi kogunevad
Näljased deemonid tükkideks närivad, elusalt õgivad, põletavad
On lõppemata teed ja katkend rajad, ootad kedagi, ootad midagi
Seda teised ei tea, seda keegi ei mõista
Siis teiselpool end vaatab varju nägu...
(Teiselpool end sa arvad, seisab su surma vari)
Lange, lange vari me kohale, läbi me kivist südame
Sure siis oma needuses, sure hirmus-valedes
Minu vari?mu kurjuse nägu, ja needus?me hullustus...

(Lõpumerest taas Alglätteni saatusejäljed viivad, tule, ma juhatan Sind kohale)
Metsik äng ja segadus, hävingu-kaosetormi südames
Üksik rahutu viirastus, kurjusekuristikul seistes
Surmahirmu ääretu pimedus, langenud mu kohale
Talumatu tühjusehaigutus, laialilaotunud tumetaevasse
(Tunned ekstreemset vabadust, õõnes laialivalgumist, ära karda, minema peab üksi)
Mu algus ja lõpp, mu sünd ja surm
Sealt, kust välja sülitatud ja uuesti nüüd neelatud...
(See siis ongi see vaikiv õud ja põrgu, näotu varjupeegli karje, su lõputus rõõmus ja valus)
Su algus ja lõpp, Elava sünd ja surm
Sealt, kust välja sülitatud ja uuesti nüüd neelatud
Kaosest-Ta ärkab, Ta tõuseb, Kaoses-Ta lõppeb, Ta sureb
Juba alati, just eikunagi?Kõige piiril, kus külmuma peab aeg....

[nõia sõnad]
(See on kummaline võim, kummaline Mööduv Võim)
Kulgev elu ja surm kui muutus, raiu-roomad läbi reaalsuste
Põhjatusügavad saladustekehad, maduussina eluleekides
Jookse õhus, lenda tuultes, lase tundmatul end kanda
Kui tühjusejõud täis illusioone, vaid varjud leekides oleme
Värvidest, rütmidest lummatud, helide poolt kutsutud
Lekkivale teele eksind, otsima, rändama määratud
Eesmärkidest pimestatud, unistustest hüpnotiseeritud
Lootustes on nii hea?
(See on kummastav õrn Ilu, mis Kindlasti Kord Laguneb)
Valguses Loo, Tõeluses Näivuses
Varjudes Näe, Hävingut Tunnista
Asjad, mis eales ei muutu, asjad, mille jaoks ei leita sõnu
Saavad ikka pettusteks ja valedeks, lõpevad roostes radadel
Tuhanded killud su hingepeeglis, sulavad üheks tulekeeles
Rongalennult nad kokku kogudes, nõidusega koos varjudes
Nõidusel suurelt põledes?Suitsuna Tõustes, Südames Selguses...

Cosmic Tower endless stairs, ascending steps escapeless
Up words to Darkness infinity, elevation into my madness
Amidst corridors of dark knowledge, I am shouting with our weakness
"We, begotten and forgotten by God, I take thou souls to shadowy art"
Dream in dream in dream I was dreaming, belvedere of life consuming
Night moths deforming to flies, lovely, sweet imagination,
negligibly breaking into shatters?
Eternal mirrors in front of me, what is my Beast and Beauty?
Where are thou our mythical island, what was drowned by ye Oceanus?
In one day and night, ye fragments of ephemeredes collapsed
Knowledge sunk in pelagic abyss, any of us has not therefore "spoken"
Knocking Phoebus of philosophy, ye whip of salt for humanity
Perhaps Atlantis has never fallen, it is ye world in vicious circle
In ye standstill of aeon, in absurdity of saturnine truth
Surrounding plan of contingency, disjecta membra of cognition
Eternal path of freedom, to our ever-reachable Freedom
Deeper and deeper to puzzled dreams, I am ye last mosaic lost
Dark alone, on my own, Void, Death-point, Divine?

[mäletamise hümn]
Teisel pool Peegeldust, kus kajab Surmakägu
Kesk hiiglaslikku Vabadust, paljastub mu ÜRGNE NÄGU
Viimne Mõte veel kui Esimene Taipamisetuli
Ta eelnes Kõigele, ja Algallikas ma surin
Kõik kord tolmuks variseb, tuul meist üle puhub
(Usu-näe) Kõik kord tolmuks variseb ja tuul meist üle puhub
Siis eimiski jääb ikka ja alati, igavesti puutumatu eikunagi?Üks Jumalik Saladus?

[vägilaul]
ÜRGJÕUD, tundmatu pimedusetuli, ma pühitsen, välja hüüan Sind
Musta sügaviku kuratlik Esikuri, uuesti tõuse, oma väega emba mind
Leegitse , leegitse üles Vaikusemerest, lase kujutelmal sind vormida
Kiremao, ihadraakoni punaverest, tulerattana meid kütma
Ilmu kui Kuu oma Ilus, paganateele suuna
Laula minu häälega, sära meie silmades
Naera kõige Looduga, kõla kogu Kosmoses
Tõuse kui tuul oma Tõega, ärka põrgulikku maailma
Valuks meid ette valmista, lahingutandrile paiska
Süda tuhandeks killuks purusta, et enam ei saaks taganeda
Täitu uue Jõu ja Väega, elulised juured kasvata
Mässu luban, võitlust tõotan, saatuseruumi ihkame raiuda
Vaenu, sõprust levita, tooreid tundeid toida
Hirmu aita võita, elu naudingust täida
Eluringi nõidusesse, armumaagia lummusesse
ÜRGJÕUD, hingeväena, hoia meid ja püsi ärksana
Kerki-Emba-Loo-Armasta, Muuda-Tõuka-Purusta-Põleta
Seal, kus süttind Tulikants, mängelgu lõputu Varjudetants
Tõuse, Leegitse?Ärka, Purusta?
Taas Avasta?Kuni Surmani?

Eelaegade algusest, ebamäärasest, ei veel sundinud-surnud Vees
Kui sohhukasvand mustast verest, süvaöö Algtung bulbitseb-koguneb
Toored uinuvad Jõusilmad, kui puhkav laavavulkaan
Sihitu Ta olemus, ebamaine, lõputu mädakogu haisev
Kas tunned ta roojasust endas, nii halastamatult süütu See
Mudamullas hingetult koriseb, tühjusepiiritust vaikselt valitseb
Alati ootel, igavesti valmis, süttima Saatanaleekidest
Kooruvraev-mõttesädeme plahvatus, Ürgtrummide põrina saatel
Kõikvõimas põhjatu Ta Lõputus, Elutule, naudingujanu ees
Kõikvõimas põhjatu Ta Pimedus, Surmavõitluse, tarkusevalu teel...