Ma laulaks seda luguda,
mis oli isa enne laulnud.
Emaõed õpetanud,
vennad targaste tasunud.
Nõnna laulan, kuda mõistan,
kuda enne isa laulis

Tuleme kui tuultepojad,
võitleme kui verevennad.
Raua rangust loitsvad tütred,
külmast kanged kivikalmed.

Täna lähme võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane.
Rauda tules turjastama,
verele ikestama!
Lahinguväljal näeme, raisk!

Soisest metsast on me maada
rauast sündind randmeida.
Susist sündind meele'eida,
kivist sündind südameida.

Lähme täna võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane.
Rauda tules turjastama,
verele ikestama!
Lahinguväljal näeme, raisk!

Loitma löönd me terasetuli,
terast mis hangund me hinge,
Sääl kokku metsavihased,
põhjatuulte pojad ja tütred!

Lähvad täna võitlemaie,
läbi hiite, läbi laante,
raudu tulle turjastama,
verele ikestama!
Lahinguväljal näeme, raisk!

Raud relviks, rahvas,
viha relva sisse raiuda!
Kõngegu saastas,
ronk raiskadele surma sajatab.

Vaen vereks, rahvas,
vimm liha sisse valada!
Ramm raevus kasvab,
tark toorestele pajatab.

Tõrvikud, mõõgad ja võidutsev raev me väes,
tõotus nõuab nüüd igat naist ja meest!
Tasuda on meil aastatesajad
ning jääda iseenesteks!

Piin tormiks, rahvas,
raju tõpraid murdma ajada!
Vaev südant laastas,
nüüd aeg on leina manada.

Äng õelaks, rahvas,
ja kalgiks muuta hingehääl!
Sool haava kasvas
ja kurjaks tegi kanged käed.

Tõrvikud, mõõgad ja võidutsev raev me väes,
tõotus nõuab nüüd igat naist ja meest!
Tasuda on meil aastatesajad
ning jääda iseenesteks!

Vannun vaid rauda, sest raud on me väes,
raud on meis endis ja rauas on hääl!
Vannun vaid rauda, sest raud on me käes,
rauas on jõud mis võitmatuks jääb!

Saaremaal kaks kuulust venda,
kellest räägitakse mõnda -
noorem Leiger, vanem Tõllus,
kes ka vahest hullust möllas.

Leigrist vennal Hiiumaal
Tõll käis võõrsil igal 'aal.
Sammus läbi mereveesta -
Soela väin ei pea meesta.

Taskus õlut täis pool vaati,
lained käisid vasta kooti,
viiesüldne palk old' kepiks
aga mitte käima abiks.

Oli Tõll vast näljane -
pani liha tulele
ja kui leem ju vahtu lõi,
Tõllus Hiiust kapsid tõi.

Tõllu väga kartsivad
võerad maaletungijad -
põgenesid sedamaid
kui ta nime kuulda said.

Enne surma rääkind Tõllus,
Saare rahvast õpetanud -
matke mind mu rohuaeda,
kui teil sõda ehk muud vaeva

hüüdke mind mu haua juures
siis ma tõusen kohe üles!
Tahan vaenlased kõik võita
oma rammuga teid aita!

Kus mind susi kutsutie
Rabadesse rabatie
Metsadesse annetie
Küngastelle kisutie

Vanakurat sua tahtis
Metsadesse vaja vahti

Kus mu hinge puhutie
Mis mul külge pannetie
Kus mu hinge puhutie
Mis mul sisse pannetie

Pihlast vitsad saba-aksi
Tammepilpad jalgadeksi
Kivi sulle südameksi
Süted sulle silmadeksi

Hunt !
Hunt !
Hunt !
Hunt !

Kes lõi meele kurjaaksi
Kes lõi turja tigedaksi
Kes lõi silmad tuliseksi
Kihvad kõue kõva-aksi

Mees lõi meeele kurjaaksi
Naine turja tigedaksi
Töll lõi silmad tuliseksi
Taara kihvad kõva-aksi

Hunt !
Hunt !
Hunt !
Hunt !

Sada sülda surmatuult
Kümme küünart kalmukuult
Seitsme metsa emämaa
Seitsme metsa esämaa

Hunt !
Hunt !
Hunt !
Hunt !

Kui meid sõtta sõrmitie,
väe hulka värvitie,
kes meid söödab, kes meid joodab?
Jõgi meid söödab, järv meid joodab,
allik annab hapna taari.
Kes meil peseb peeni särgi,
kes meil triigib kaalaräti?
Kepp meil peseb peeni särgi,
mõek meil triigib kaalaräti

Ei ole sõjas ema armastust,
ei ole sõjas isa abistavad käed.
Ei ole neiu õrna puudutust,
vaid haljast mõõka hoiad käes.

Sõjahunt! Sõjahunt!

Ning oled sündind Taara pojaks -
hing mustem kui muld.
Lahingus sul kasvand hundi meeled,
silmis sõda, silmis viha, silmis kurjusetuld.

Sõjahunt! Sõjahunt!

Me oleme mehed mere pealta
tormituultest sündinud,
me oleme mehed mürgitükist,
rauakangista kasvanud!

Ehk isade äng ja emade vaev
on kandnud kaugel kodu kallastest,
me hinges võitluses on hiiekoda
ja kodu Taara tammede all!

Esiisade verd nägime lainetesse kadumas,
vaevadesse vajumas.
Jõudu rauges sügavale, merehauda sügavale,
veri meie soontesse merevõlga nõudma.

Ja kui vajubki kunagi me jalge all meri -
ta sängi heidab kord iga poeg,
me jõud, hing, kiviste randade veri
kord ärkab kõuena tema toel!

Merimees menneb merele,
Ootab surma suu edeje!
paneb selga surmasärgi,
jalga surma sukkukased,
surmakinda'ad käde'e.
Ei ole latva laine'ella,
oksa kinni ottaksesa

Kas on kangeim kivist süda
või on tunne kodust kindlam,
seal kus õed ja vennad laulvad,
ära tõmbab ikke sinna.

Mäletan paari silmi
jälgimas mind kesköö eel,
keegi kutsus mind, keegi minu oma,
kelle moodi muutund meel.

Kas mul tõesti hundi süda sees?!

Lase, vend, mul ära minna,
mul ei ole sinu meelt,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!
Tuul see ulub minu nime,
üksildus on kaaslaseks,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!

Tunded põletan ma tuhaks,
nelja kaarde tuultesse,
seljalt lükkan sakste rooja,
ära lähen laantesse!

Kuid jätan teile oma südame,
kuhu noaga kraapisin nime,
see mäletab mind, see mäletab teid,
et truuks jäin endale.

Kas mul tõesti hundi süda sees?!

Lase, õde, mul ära minna,
mul ei ole sinu meelt,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!
Tuul see ulub minu nime,
üksildus on kaaslaseks,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!

Velekeseq noorõkõsõq
puhuq pilli pedäjästä
ajaq sarvõ sarapuusta
velekeseq noorõkõsõq
puhuq lugu poissa poolõ
tõõnõ narva naistõ poolõ
kolmas uma kodo poolõ
velekeseq noorõkõsõq
miä meil vika veerätellä
pill oll' helle pedäjäne
kannõl kummõ kadajanõ

Tardund verel tõstan käed,
hinges metsakuradi hääl.
Südames mul voolab veri
justkui maru, justkui mässav meri.

Võõra risti all põlvili ei lange -
olen kange.
Uku paedest müürid laon,
terasest käised taon.
Minu veri vaid teraselt langeb!

Raiun kui rauda, raiun kui rauda,
taon hinge teraseksi!
Raiun kui rauda, jah, raiun kui rauda,
taon hinge teraseksi!

Raiun ma rauda - teen sest terast,
endale hinge esiisade verest.
Pühal mõõgal purustan,
las võõra risti veres vinduvad!

Püha mul vaid oma koda ja Taaralt antud jõud,
justkui põud!
Jõud see minu soontesse,
raiun raevus kasvõi verele
enese hinge teenivad käed.

Raiun kui rauda...

Raudsepp tao mul mõõk
ema süda valutab
Raudsepp tao mul mõõk
Alle-aa alle-aa

Raudsepp tao mul mõõk
Sõda sõrve sääre peal
Raudsepp tao mul mõõk
Alle-aa alle-alle-aa

Raudsepp tao mul mõõk
Mõõk mis teistest teravam
Raudsepp tao mul mõõk
Alle-aa alle-aa

Raudsepp tao mul mõõk
Tulist terast relvaks tao
Raudsepp tao mul mõõk
Alle-aa alle-alle-aa

Raudsepp tao mul mõõk
Kaitsma kallist Saaremaad
Raudsepp tao mul mõõk
Alle-aa alle-aa

Raudsepp tao mul mõõk
Tapma vaenuvägesid
Raudsepp tao mul mõõk
Alle-aa alle-alle-aa

Tule tule sa tuline kurat
Üle seitsme suure soo
Üle kuue külmetanud kuusiku
Üle kolme kuivanud kaasiku
Küll ma kisun su küüned
Paised panen pähe paistetama
Haavad rebin hirmsale verele
Tule sa tuline kurat
Tule sa kärnane soerd
Küll sul kisun küüned
Haavad rebin verele
Tule tule sa tuline kurat
Üle seitsme tormise mere
Üle kuue kalmukääpa
Üle kolme koolnu raja
Küll ma su kondid murran
Katku kupatan kubemesse
Taudi roiskuva liha sisse
Tule sa tuline kurat
Tule sa kärnane soerd
Küll sul kisun küüned
Haavad rebin verele!

Kotka pojad pilve kojad
Kõrgel kaljul jätsid maha
Musta äiksepilve taha
Üle mere üle lahe
Läbi tormi tuule rahe
Tõttes välja äikseilma
Teritades kotkasilma

Kotka pojad pesad soojad
Need ei köida tormilinde
Tuld ja terast ei too rindu
Jäägu pesad kaljupraod
Rasked saod piksemaod
Maha murdev tormilend
See on kotkapoja vend

Piinapõlvest piinatuile
Orjapõlvest ohkajaile
Kurjapõlvest kurnatuile
Vaenupõlvest vaevatuile

Surma kooti kodudesse
Õnnelaste õuedelle
Taaralaste taludesse
Maaemä metsadesse

Ennem ehin esämaada
Vahin kui võera võllassa
Täidan kui tühja tengelpunga
Kannan kui kerko koormaida

Varem langen lahingussa
Veeretan kui võera veeringuida
Matan kui mured muldajehe
Unun kui mõisa mõnitused

Ma mäletan sõda mis röövis mu aated
Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad
Ma mäletan hiit kus ohvrina lamas mu isa
Ma mäletan hiit kus voolas mu vendade veri

Vaenuviha veeretades
Tapamõõka taotelles
Salaviha sepistelles
Sõjaplaani sirgutelles

Tõusid tuhast Taara pojad
Vanemuise vahvad vennad
Uku uhked sõjahundid
Raevust rasked raualapsed

Uku hunte ohverdie
Taarapoegi tapetie
Raualapsi rapitie
Vaenu vastu võideldie

Kupja kantsid kukutie
Mõisamehi materdie
Parunide põletie
Timukaida tapetie

Ma mäletan sõda mis röövis mu aated
Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad
Ma mäletan hiit kus ohvrina lamas mu isa
Ma mäletan hiit kus voolas mu vendade veri

Ma mäletan sõda mis röövis mu aated
Ma mäletan sõda mis tormina laastas mu maad
Ma mäletan aega mis röövis mu meele
Ma mäletan aega voolas kui vendade veri

Esipõlve ennustused
Kadund põlve kannatused
Vanaisa-vanaema
Mõisameeste mõnitused

Mu maa on minu hiie koda.

Madu musta, maakarva,
touku toonekarvalista,
rohukarva, roostekarva,
kas ehk kasteheina karva,
veekarva, vasekarva,
maakirja, maranakirja,
saakirja, sarapuukirja,
tungerjas musta mullakirja!

Ussidest ma tegin aida,
madudest ma väänsin vitsad,
hännad ma panin äratsid pidi,
pead ma panü seheltsid pidi.
Kaudu siis käisid Ruhnu rusked,
Ruhnu rusked, Kihnu kiudud,
Vigala veripunased.
Vader oli ühe, vader oli tõise,
vader oli põllule varesele.
Küli oli ühe, küli oli tõise,
küli aia kännu pääle.
Tõrvatud mu käekesed,
tõrvatud mu jalakesed,
ise ma tõrvatürukene,
mäda rasva rakukene.
Põues mul tuli põleva,
südame all mul sütekotid,
lagipääl mul lõke laia.