- Proloog -

Kuuhelk põhjatu järve jääl
Karge talvine hõng
Sealt ei kosta enam mu hääl
Külm ja pime nüüd on mu säng

Rahu ei leidnud mu hing
Pimedas lehkavas pesas
Keegi kui kutsunuks mind
Taas ärkama rabade üsast

Igavikust, läbi põhjatust kaevust
Pinnale kiskusin end
Haavatud pimedast raevust
Toimus turmast taassünd

Mu saatjaks sai looduse vägi
Surelikkusest mis tunduvalt toekam
Läbi soendi silmade nägin
Temagi mõte sai minu poolt loetav

- Epiloog -

Pimeduses tulisilma helk
Inimhuku varitsejalt
Metsasügavuste valitsejalt
Hukatuse lõhestav ulg

Oled kas iialgi minuga soostunud
Lonkima laantes taevateid jälgides,
Ujuma järvedes nüüd mis on soostunud
Talvesid taluma, uinuma nälgides?

Vabane ometi pelguse rangidest
Rabade lapsed ei õnne saa mägedest!
Tead sa kas midagi isade hingedest
Vägi kel toekam on kõikidest vägedest?

Kullaks meil udud ja pärliteks jää
Metsade rüppe meid teotsema pandud
Veri me soontes on tugevaks jäänd
Truudusest murdmatust oleme kantud

Talvedest visaks meil karastund hing
Ronkade valvsust me veri on kandnud
Kaua me tegusi toetand see pind
Tõelise Kuningana temale andun

"Unedes avaneb tundmatu ilm
See kuhu ulatund pole te silm"

Üksainus hetk tegi mõttetuks
Kõik surmad tuleriitadel
Hundiulgudest petetuks
Saime me kõik. Ja veel:

: kas jätkuvad iial veel tõus ja mõõn?

Kuusirp ei naerata (kõik "tarkade" pärast!)
Ta pinnal on inimjalg käinud
Särab kui Stahlhelm ta tumedas öös
Kogu ta maagia on läinud

Nii meie kui hallide varjude jaoks
On alati olnud ta jumala eest
Nüüd aga tahate rebida tema
Kui südame välja me seest?

Nõiduse loori ta kahvatult palgelt
Ei suuda te rebida
Sisemist jõudu ta näolt valgelt
Ma igavest' ammutan!

TEUFELS AUGE,
MOND MIT UNS!

Saar avab oiates limased lõuad
Haarates nõnda haaramatu
Kuldkera hetkeks veel kärgatab
Seejärel korinal kustub

Maad haarab masendus, vetel on vapustus
Vaiamaast saareni märatseb turm
Seal, kuhu ulatus allilma raputus
Segi on paisatud elu ja surm

Pimedus peidab põletajat
Vari vägistab valgustajat
Soerdieit suretab soojendajat
Kuristik kugistab kiirgajat

Inimlaps hiies on keeletu
Otsides tammedelt tuge
Küsides kividelt kaastunnet
Lõkkelt leevendust, loitsudest lohutust

Kümnetest kõridest, sadadest suudest
Sünkjusse prahvatab loits kui välk:
Maapõue needitu sündigu sügavalt
Jälle kord koiduks saa hauaöö!

Usk annab uhkust, teadmised tugevust
Lootus on leinadest lennukam
Taas tõuseb taevane terendus
Võiduks vormistub vangipõlv.

Hetke nii habrast oli oodatud kaua
Korratus korraks saama oli loodud
See kes vaenlase hällist teeks haua
Ilmavärava taha sai toodud

Veel ei rebene igavik
Kuigi on rohtunud rajad
See mis meid tagasi kutsub
On isade vere kaja

Veel ei roosteta igemed
Hoidvad mis irevil hambaid
Veel ei unustus varjuta
Silmi kus hingelõõm ergab

Veel ei rahune inimhing
Ihudes muistseid teri
See mis neil mõõkadel mustab
On ammu voolanud veri

Võib-olla lahinguis kohtume veel
Endiste aegade säras
Reetureilt südamed õgime seest
Iidsete irvete pärast

Seilame kättemaksude merd
Tallame tahtlikult tapluste teid
Seni kui soontes meil voolab veel verd
Võõraste surmad toetavad meid

Ta valgus silmist mind sõgedaks sõi
Südamest tukselva elujõu jõi
Vastu mu tahtmist mind ilmale tõi
Väe poolest surnutest väetimaks lõi

Toitis mind viha ja verega
Süngesse urgu sirguma istutas
Nimetu öölooma sepistas minust
Elava elu seast sootumaks kustutas

Õelaks mind õpetas
Hingetuks hellitas
Surmama sundis
Kaastundest võõrutas

Nõnda must saigi:
Vihatuist vihatuim
Kardetuist kardetuim
Vaenlasist valusaim
Kurjatest koledaim

Ja ikka vihkan te kahekeelsust
Kuusnurkset "tõde" ei usalda
Põlastan sügavalt orjameelsust
Vaid päikesemärgi ees kummardan