Teras mõõgas ja teras mehes, terasest teodki tehti
Meelekindlale, õigustnõudjale kahtlased kombed ei kehti

Rajutuultest ja tormimürast jõu, kes meist määratu tabaks, sihi ainsama, suuna sirgema kodumaa võitleme vabaks!

Vabade meeste ja vaba mandri hinnaks on isiklik kaotus.
Ja ikka püsimas üle aastate teod, mis terasest taotud

Sinu auks ma laulan armas Eesti kodumaa rebi puruks orjarauad tahaks vabalt hingata.

Eesti laps et täiel rinnal lõbusalt võiks kilgata paljajalu kodupinnal tare poole silgata

Sirguks vapraks eesti meheks selge pilk ja kindel käsi selle nimel, tõotan Sulle võitlemast ma eal ei väsi

Anna meile jõudu, Eesti hoida puhtana see maa siia oma eluõhtul heidan vaikselt puhkama

Must on Eesti kohal taevas torm on piitsutamas maad
Eesti riik on sünnivaevas kurbus hinges võtnud maad

Kerjused on täitnud linnad maha müüdud kõik mis saab
kuhu tahad Eesti minna kas ka vabaks jääda saad?

Usu kaotanud on rahvas väsinud on valedest tulevik on tuhmund tahmast lootusest on jäänd vaid kest.

Aeg on täis ja kell on kukkund viimne tilk on karikas.
Liiga kaua oled tukkund aeg on ärgata sul taas

Pole vaja kummardada ida ega lääne ees vali oma, õige rada hoia vaba eesti mees.

Vabadust ei müüda maha selle nimel surrakse vabadus ei ole raha seda hinges kantakse.

Meie võitluslipp sini-must-valge aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged süüta südames õilsuse leek!

Lipuvärvide kolmkordne sära helgib võidukalt üle me pää
Meile avaneb võitude värav julgus ületab kõrgeima mäe!

Me vannume lipu all vande sulle elada, isade maa!
Oma üllamad tunded ja anded sulle pühendan, eestlaste maa!

Meie oleme ühine pere sõprus soojalt me südameid seob
Paneb kuumemalt tuksuma vere kui meid kutsuvad õilsamad teod

Meie maa eest on võideldud palju sellest kõneleb rannikupaas
Olgem meiegi, sõbrad, kui kalju ja kui vaja, siis võidelgem taas!

Muistsed sangarid, puhake rahus ei te asjata valanud verd
Kaitsta tõotame igaski ohus meie maad, meie saari ja merd!

Nähes sind sihikul laulu lööb kuuliprits
Rõõmust ja raevust rõkkab truu kone
Kaevikus relvaga narvakas lamab
Terasest sõbraga tundeid jagab

Rünnakulained üksteise järel
Porisse langevad, lamama jäävad
Valang vaigistab võõra hurraa
Lendu läeb uljalt käsigranaat

Siiamaani, ei sammugi edasi
Viimase meheni püsime valvel
Vaenlane siin vaid püüda võib tuult
Kuni meil alles üksainuski kuul

Läbi surma ja raskuste viis me tee ja palju meist langesid põrmu
Kui ka viimase meheni langeme meie poegadel tuleb siis võita

Ei Taha me sambaid, soovime vaid oma maad, me rahvuse uhkust et kunagi ühegi vaenlase jalg ei rüvetaks enam ta puhtust

Võtad, poeg, minult mõõga, ma tean oma kindlasse noorde pihku ja rinna siis vaenlase vastu sead eales sa rivist ei lahku

Võime rahuga minna, kui tuleb aeg sest vahetus võetud on vastu
Ma Toonelast sinule ulatan käe ära murdu, noor sõber, pea vastu

Elujõudu annab maa alguse sealt taim kord saab juured need on taime suu läbi nende toitub puu

Kui ta oma juured kaotab surm ta üle tiivad laotab pehkind puit ja ilu kaob jäävad ainult kuivad raod

Selles maas on meie juured kangelaste nimed suured jala all on kodumuld ei me karda põrgu tuld

Ränk on olnud ajalugu kuid on alles eesti sugu kuni austad oma maad võita keegi meid ei saa

Las siis kasvab eesti tamm meie rahva jõud ja ramm sinitaeva palge ees mustal mullal valge mees

Ta langes siin varasel tunnil viimase ohke kaasa viis tuul
Ei otsitud teda, see oli vaid üksikult ekslev juhuslik kuul

Imestav "miks?" tardunud palgel, mis kahvatu koidupäikese kullas
Pooleli sigarett jäi ja su elutee viimane puhkepaik võõramaa mullas

Veel õhtul terviseid sooje välipostiga saatsid sa teele
Tõotasid vanemail, armsamail neiul pea naaseda isade maale

...julm kägu otsustas teisiti öösel, kui uinusid, kukkus sul' saatuse
Raba veerel lihtne rist kääpal lõpetab viimase vaatuse

Mu kodu on punaste pihlakate all iidne Alutaguse ja Taevaskoja
Mu kodu on langenud linnusevall ja pesas sirguvad linnupojad

Mu kodu on rannakivid ja luited
Sinimäed ja kuulus Mahtra sügisel lindude kurblikud hõiked ja neid saatvad kuldsed vahtrad

Mu kodu on hämarik ja koit ja esimene tärkav kevadlill öös kumav jaanitule loit kiigeliste laulud ja torupill

Ka selged allikad ja Peipsi rand ning sängiserval istuv ema hea hommikuudus metsatukad ja isa halliks läinud pea

Kodu on pilved ja taevavõlv muistsed Tarbatu ja Lindanisa kodust saab alguse lapsepõlv kodu on Eesti ja mina ise

See kõik on koduks mulle oma südame andnud ma tal need read ma pühendan Sulle mu kodu on punaste pihlakate all.

Mida siit otsisid, võõras?
Kuis kannab sind maapind
Pärast kõiki su tegusid
Pärast jutte, mis rääkisid?

Neetud olgu su rahvas
Veri te soontes las kuivada
Südametuksed teis surgu
Kopsudest võõrdugu õhk

Hirm sind halvaku, häbi hukaku
Üksindus olgu su saatus
Mures sa mädane, kurbuses koole
Halastus hüljaku sind

Kaeble, me kõrvad on kurdid
Usalda end meie hoolde
Liha su luudelt, hingeraas ihust
Rebitud roomikust raskest

Soerd lõriseb, kraabib värava taga tung hämaraim kihutab kiskjat
Me oleme valvel, sel tunnil ei maga ei röövretk saa toimuma lihtsalt

Soe seiskab sitkusest sepistet sõdur mõrtsuka meelekindlusest müür
Kavatsus kuri koolegu sündides sind tervitab lauluga relvadekoor

Tahtest on tahutud tõkkepuid vahvusest valmistet vahiposte
Igavest ärkvel me püsime sest teame, mis tähendab, "Gruss aus Osten!"

Taevalael, põhjala katusel
Asub me taassünni säng
Rusutud mõistuse matustel
Vormistub ärksuseks kogunend äng

Valede vanduja määndugu maas
Vaenuhääl lämbugu eos
Iid-ammu tapetud tõusevad taas
Saagem siis üheks nii sõnas kui teos

Tapreiga võõraile vestame
Lugusi jäärapäisusest
Võitlusist muistsetest (kui kestame)
Külmusest, Tunnete jäisusest

Haavad, mis lööme, ei armistu
Mõtteis nad raiume ruunideks
Võõrsilt tulnuile kalmistuks
Saagu me maa...